Hea algus

Mis seal siis ikka, läheb lahti. Avan enda jaoks uue lõigu oma elus. 

Kõik mis siin kirja saab, on ajendanud praegune suusainstruktori töö ja sellest kindlasti edaspidi juttu ka tuleb, aga esialgu veidi endast. Kaua ma aga viitsin siia midagi kirjutada, näitab aeg.

SuusaSilva, äge nimetus ju, aga sellele on pikk eellugu, et selleni üldse jõuda. 

Olin minagi üks väikene plikatirts, kes pandi lihtsalt suusatama. Mäletan oma esimesi suuski, need olid puidust ja metallkantidega, mingite pikkade suuskade otsad ära lõigatud ja sobisid ilusti sellele plikatirtsule. Kui keegi mäletab, siis tol heal ajal olid vedruklambrid ja nahast metallklõpsudega saapad. Nii see mäesuusa varustus kokku pandi, et esmaseid õpetusi ühele tirtsule anda.

Nüüd aga veidikene ka nendest toredatest inimestest, kes selle hea alguse minu jaoks lõid. Eelkõige on need minu vanemad, kes viitsisid minuga ikka päris tõsiselt jännata. Talvel viidi ja toodi Munakale Otepäält murdmaasuuskade taga tassides. Mina ise seisin nn mäesuuskadel ja pidin päris tugevasti kepi otstest kinni hoidma, et nii mäest alla ja üles vanemate taga sõita. Kuidas ma Munaka otsa jõudsin (praegune sportnõlv), pole aimugi, aga ühel hetkel seal olin ja sõitsin. Kas vedasid mind sinna minu vanemad või tassis mind sinna puglaga trossi küljes Pets (Peeter Siim, minu treener ja ühtaegu ka onu. Olen püüdnud seda teemat alati eemale jätta, sest see sugulaste värk ajab kellegi alati kadedaks), pole aimugi. 

Kui lühidalt, siis see hea algus nii loodigi ja sealt need esmased oskused tulid. 

Suur aitäh loojatele!

Teie Silva